Tihti peale tuleb mu arvutist üks lugu, suht keskpärane tegelikult, aga mõnus taust. Et siis, sealt jääb tihti kõrvu üks lause, i still feel like I'm right where I'm suppose to be.
Aga ei ole nii. Pikemat aega juba on tunne, et pean olema kuskil mujal, midagi muud tegema, kellegi teisega. Tunne on, teadmine on, aga ei tea kus ja kellega. See tunne on mingil määral isegi häiriv. Pidev mitteolemine, huvitav kas see sõna on olemasgi, mõttes nagu olekski mujal, ära. Tihti leian end omas maailmas, kuskil sügaval, kaugel enda sees, samas mitte kusagil. Ja ikka ja jälle seesama tunne, kuskil mujal vaja mind rohkem kui siin. Samas, realistlikult, olen kohas, kus hetkel kõige rohem pean olema. Oeh, imelik tunne ja teadmine, mingil määral aga isegi turvaline. Keegi nagu valvaks.
Et siis selline südamepuistamine.

K.

Krutski:D

Ja jälle läks elu nii nii kirjuks, ei olnud aega maha istuda ja kirjutada.
Aga midagi head ka:
Ma sattusin ühe huvitav Taani mehe peale, nimeks siis Piet Hein. Kõige muu hulgas, mis ta tegi ja kes ta oli, kirjutas ka luulet. Ja täitsa hästi, peaks mainima. Pisike näide siis:

A Phychological Tip

Whenever you're called on to make up your mind,
and you're hampered by not having any,
the best way to solve the dilemma, you'll find,
is simply by spinning a penny.

No - not so that chance shall decide the affair
while you're passively standing there moping;
but the moment the penny is up in the air,
you suddenly know what you're hoping.

Piet Hein

Vaielge vastu, aga palun:D